Halli Hundi päevik

Sven ei käi üldse koolis ja teda ei kolgi keegi. Ma küsisin, miks ta ei käi. Ütles, et on tüdinud hümnide tuupimisest: "Ei jõudnud veel üht korralikult pähe õppid-a, kui hakka "Internatsionaali" kordama, sain selle selgeks, nüüd tuubi "Deutschland, Deutschland über alles"." Tühi jutt! Tal pole lihtsa isa, ema aga ei peksa. Oleksin ju muidu täna kooli läinud, kuid klanisin eile Punaselt Rebaselt - Valdurilt - "Winnetou" ainult üheks päevaks ja nüüd siis lugesin seda oma koopas. Minu koobas on vana purjeka keres, mis enam kunagi merele ei lähe. Purjekas seisab kõrkjates meie maja lähedal, üleni sammaldunud ja vesikasve täis. Siin hoian oma raamatuid, vihikuid, relvi ja kassi pealuud väikeste teravate kihvadega. Meie tänaval on kõigil poistel hüüdnimed, ja kui sa mõnda õige nimega kutsud, saad vastu lõugu. Igaüks püüdis endal võimalikult hirmsa nime võtta ja seepärast ei jäänud enam ühegi metslooma nime järele. Minule jäi ainult Hall Hunt. Algul olin Punane Hunt (preerias elavad niisugused), aga et meil Punane Rebane juba oli, siis otsustasin saada tavaliseks Halliks Hundiks.Keerulise ja kirju saatusega Levi (1931-2006)vangilaagris kirjutatud autobiograafiline romaan ilmus esmalt vene keeles (1968), ja on kokku ilmunud vähemalt 16 keeles. Aastal 1971 valmis Mosfilmis selle romaani põhjal film "Tagasipöördumine ellu".Käesoleva väljaande saatesõnas öeldakse: .... Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".