Siberi-raamat. Mälestused

Aili Viitari raamat „Siberi-raamat. Mälestused“ on isiklik ja detailne jutustus autori ning tema laste küüditamisest Siberisse. Teos avab lugejale pildi eluolust võõral maal, kus tuli kohaneda nappide võimalustega ning kus igapäevane toimetulek nõudis sitkust ja meelekindlust. Autor kirjeldab nii oma kogemusi kui ka sealsete kohalike elanike elu, tuues esile suurvaesuse, nälja ja olude algelisuse. Raamatu tekstis põimuvad isiklikud mälestused ja üldisem rahvuslik vastupidavuse tunne, mida autor väljendab jõuliste loodusmetafooride kaudu.

Oluline osa teosest on Siberi vanausuliste külade eluolu jäädvustamine. Viitar annab edasi kümneid pisiportreesid inimestest, kellega ta kokku puutus, luues seeläbi mitmekihilise ja elava pildi kogukonnast. Kuigi raamat toob esile traagilisi ja raskesti talutavaid kogemusi, ei muutu toon kibestunuks ega vihaseks. Pigem ilmneb autori soov jäädvustada ausalt ja vahetult nii katsumused kui ka väiksemadki sõpruse ja inimlikkuse hetked. Teos mõjub dokumentaalromaani ja mälestuste ristlõikena, kus esikohal on inimeste suutlikkus raskusi trotsida.

Aili Viitar (1925–2003) oli eesti memuarist, kelle looming keskendus eelkõige Siberisse küüditamise ja seal elatud aastate mälestuste talletamisele. Tema kirjutamislaad on otsekohene, täpne ja kohati poeetiline, püüdes edasi anda nii vaimset kui ka füüsilist kogemust. Viitari raamat sobitub laiema represseeritute mälestuskirjanduse traditsiooni, mis sai hoogu 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Autori töö väärtus seisneb tema isiklikus vaates ja empaatilises lähenemises, mis aitab mõista ühe ajastu valusaid kogemusi.