Kiikujad väravakaartel

Aino Perviku „Kiikujad väravakaartel“ on lühiproosakogu, mis koondab endas kirjutisi elu äärealadelt, vaadelduna poeetilise ja tähelepaneliku pilguga. Kogumik koosneb tekstidest, mis on žanriliselt mitmekesised: siin leidub nii mälestuslikke fragmente kui ka miniatuurseid jutustusi ja mõtisklusi. Läbivaks jooneks on elu väikesed, ent tähenduslikud hetked, kus igapäevane puutub kokku aja, mälu ja unustuse kihistustega. Tekstid viivad lugeja maastikele, kus piir reaalse ja meenutatu vahel on hägune – lapsepõlvekodu, sõjaaegne küla, elu vaikus, mis ootamatult katkeb või end tagasi mäletusse sätib. Sõna saavad need, kes tavaliselt jäävad kirjanduses taustale – lihtsad inimesed, lapsed, vanurid, möödunud aegade kõrvalkujud.

Perviku keelekasutus on täpne ja tagasihoidlik, kuid mõjus, viies lugeja ilma suurte žestideta sügavale inimkogemuse kihtidesse. Ta vaatleb elu kaotusi ja mööduvust, ent mitte traagiliselt, vaid rahuliku leppimise ja mõistmisega. Mitmes tekstis kajastub vaade vananemisele ja eluõhtule – mitte kui hääbumisele, vaid kui elu loomulikule ja väärikale etapile. Kiikumine väravakaartel – lapsepõlve ja surma, mineviku ja oleviku piiril – muutub teoses korduvaks kujundiks, mis tähistab elu voolavust ja selle püsitust. Lugudes kajab läbi ka huumor, nukruse ja teravuse tasakaal, mis iseloomustab Perviku proosat ka tema varasemas loomingus.

Aino Pervik (sündinud 1932) on eesti kirjanik ja tõlkija, kelle looming katab nii lastekirjanduse kui ka täiskasvanutele mõeldud proosa valdkonda. Tuntud eelkõige oma laste- ja noorteraamatute poolest, on ta viimastel aastatel kirjutanud järjest enam ka täiskasvanutele, kus tema täpne, elukogenud pilk ja lakooniline väljendusviis tulevad eriti esile. „Kiikujad väravakaartel“ ilmus kirjastuselt Salv ning kinnitab Perviku kui kaasaja olulisema proosakirjaniku positsiooni, kelle tekstid aitavad näha elu aeglast ja vaikset ilu seal, kus seda harva märgatakse.