Kolkarahvas

„Kolkarahvas“ on Aleksandr Malõškini (Maloshkin) viimane romaan, eesti keeles ilmunud 1977. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Teos põhineb autori isiklikel ja rohkedel muljetel, mille ta kogus nõukogudeaegsete suureehituste juures—näiteks Dneprogess, Valge mere kanal, Tšeljabinski traktoritehas ja Magnitogorski metallurgiatehased. Romaan annab lugejale elava ja detailirohke sissevaate tollasesse suuresse tööstuslikku arenguperioodi—näidates nii tehnilist suurust kui ka selle taga seisvate inimeste elu ja sisemaailma keerukust.

Romaani keskmes on paralleelne narratiiv: kõrval suure ulatusega industrialistika ja võimete ehitamine, kujunevad inimeste elud—nõuetekohaselt väsitavate tööde ja sisemiste väärtuste tasandil. Malõškin seob autori silmade läbi nähtud ehitustempo ja rahva teele langetatud raskused, mis peegeldavad ühiskonna ja üksikisiku vahelist pinget. Nii tekib pilt rahvast, kes on kui suured ehitised ise— tugevad kujud, sünnivad raskustest, kuid kannavad endas lootuse ja raskete aegade mälestust.

Aleksandr Malõškin pälvis romaaniga tähelepanu kui inimene, kes suutis jäädvustada oma ajastu energiat ja mastaapsust läbi sisemise humanistliku prisma. „Kolkarahvas“ on nii ajalooline dokument kui ka inimlik kaja—kirjeldus ajastust, kus suuri objekte ehitati ja samal ajal ehitasid inimesed iseend. Romaan jääb meelde kui autori austusavaldus nii töölistele kui ehituskividele, millest nende lootused ja elu olid laotud.