Anna Haava

1968. aastal ilmunud kogumik „Anna Haava” koondab valiku eesti klassiku luuletusi, pakkudes esindusliku ülevaate tema lüürikast erinevatest loomeperioodidest. Kogu keskmes on Anna Haava kui poeet, kelle looming ulatub 19. sajandi lõpu rahvusromantismist 20. sajandi alguse isiklikuma ja ühiskondlikuma lüürikani. Tema luulet iseloomustab meloodiline keel, emotsionaalne vahetus ja sügav tundetaju, mis kajastub nii looduslüürikas, armastusluules kui ka isamaalistes ja sotsiaalse alatooniga tekstides. Kogumikus leidub nii tuntud tekste nagu „Ei saa mitte vaiki olla” kui ka vähem eksponeeritud luuletusi, mis avavad Haava mitmekülgse poeetilise paleti.

Kogumiku ülesehitus järgib kronoloogilist või temaatilist põhimõtet, võimaldades lugejal jälgida Haava poeetika arengut. Looduse motiivid, kodumaa-armastus ja isikliku kaotuse või igatsuse teemad on läbivad ja kujundavad autorile omast rütmilist, ent sisult sageli rahutut tooni. Haava luuletused on lihtsad, aga mitte lihtsakoelised – need peidavad endas tihti ka vaikset vastupanu, leppimise valu või vaikivat trotsi. Tema keel on selge, rahvalaululine, kuid samas sügavalt isiklik. Kogumiku kaudu jõuab lugejani Haava kui naiskirjaniku hääl ajastul, mil see oli haruldane ja sageli tagaplaanile surutud.

Anna Haava (1864–1957) oli üks esimesi eesti naisluuletajaid, kelle looming kujunes oluliseks osaks rahvuslikust ja kultuurilisest ärkamisest. Ta tõlkis lisaks luuleloomingule ka saksa ja soome kirjandust ning oli tuntud oma ilmekuse ja laulukõlbulise värsikeele poolest. Tema tekstidest on loodud arvukalt viisistusi, mis elavad edasi eesti muusikalises pärandis. 1968. aasta valikkogu toob Anna Haava loomingut uue põlvkonna ette, kandes edasi tema luule aegumatut tonaalsust ja sügavat inimlikkust.