Luulekool. Apoloogia 1. osa

„Luulekool. Apoloogia 1. osa“ on Ants Orase mõtteline testamendiraamat, mille keskmes on kirjandus ja eeskätt luule kui kultuuri südamik. Teos on mõeldud lugejale, kes peab kirjandust vaimse elu lahutamatuks osaks ning usub, et luule aitab hoida ja kujundada keelt. Oras käsitleb kirjandust mitte pelgalt esteetilise väljendusena, vaid ka vahendina, mille kaudu inimene kinnitab oma inimlikkust ja kultuurilist järjepidevust. Raamatu pealkirjas sisalduv „apoloogia“ rõhutab, et tegemist on luule kaitsekõnega, mis argumenteerib luule asendamatu rolli kasuks inimeste vaimses arengus.

Teos on tugevalt esteetilis-normatiivse suunitlusega, sidudes kirjanduse analüüsi kultuuriliste ja filosoofiliste taustadega. Oras rõhutab, et luule on igasuguse keele kõrgeim väljendusvorm ning lugeja kohustus on sellest aru saada ja seda väärtustada. Samas ei piirdu raamat ainult üldiste mõttekäikudega, vaid avab ka seoseid maailmakirjanduse ja eesti kirjanduse vahel. Erilise koha saab ingliskeelne kirjandus, eriti Shakespeare, keda Oras peab suurimaks eeskujuks, kellelt iga keel ja kultuur võib õppida. Nii suhestab teos eesti kirjanduse laiemasse konteksti ning kutsub üles provintsipiiridest üle astuma.

Ants Oras (1900–1982) oli eesti kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik, kes kujundas olulisel määral XX sajandi eesti kirjanduskultuuri. Ta kuulus nn arbujate põlvkonna vaimseks toetajaks ja oli 1938. aasta luuleantoloogia „Arbujad“ koostaja, mis märkis uue põlvkonna kujunemist. Orase tegevust iseloomustas rahvusvaheline haare – ta õppis ja töötas pikka aega välismaal ning tutvustas eesti kirjandust maailmale. Tema huvi keskendus eriti inglise kirjandusele, millest ta tõi eesti lugejani arvukalt tõlkeid ja käsitlusi. Orase töö ja mõttelaad on jätnud sügava jälje mitme põlvkonna kirjanike ja lugejate esteetilisse eneseteadvusse, muutes ta üheks mõjukamaks eesti kirjandusteadlaseks.