Hulkur Rasmus

Esimene trükk eesti keeles Beekmani väga heas tõlkes ja vanas heas formaadis
Ta ihkas minema, kuid ei suutnud ennast liikuma sundida senikaua, kui vari tantsis seal üleval seintel. Kohutav ja põnev oli seista siin õues ja jälgida Kulli, ilma et see midagi aimaks. "Hüvasti, mu sõber," mõtles Rasmus. "Sa oleksid võinud mind õhtuti veidi sagedamini patsutada, siis ma oleksin ehk jäänud, aga nüüd hüvasti, mu sõber - näed ise, mis sest välja tuli.
"Võib-olla luges Kull tema mõtteid. Sest nüüd ta tõmbas ruloo ette. See oli otsekui hüvastijätt. Ta just nagu sulges terve Västerhaga lastekodu Rasmuse eest ja jättis poisi üksipäini välja öhe. Rasmus seisis ikka veel õunapuu varjus ja vaatas maja, mis oli olnud talle koduks. See oli vana valge maja, ja nõndaviisi öösel haraliste puudega aias paistis ta ilus oma tumedate aknaruutudega. Vähemalt Rasmusele näis ta ilusana. Aga tädi Olga ütles ju otse välja, et see on vana vastik varesepesa, mida on täitsa võimatu puhtuses pidada. Loomulikult leidub elamiseks ka paremaid maju. Tal ei tarvitse lahkumise pärast muret tunda. Küllap ta leiab endale tõesti hea koha - eks leidu ju maailmas rohkem kui üks kaupmeheproua.
Ta pistis jooksu. Jooksis läbi kastemärja rohu, jooksis õunapuude vahelt läbi, tormas värava juurde. Selle taga lookles maantee. Otsekui hall pael kulges tee seal keset suveööd. Ta jooksis ...
Nii põgeneb lastekodust seitsme-aastane Rasmus, kes tahab meeleheitlikult omale vanemaid ja oma kodu, teadmata, millised kohati lausa kriminaalseks kiskuvad seiklused teda ja tema uut sõpra, Vanajumala Õiglast Kukulindu ees ootavad, enne kui ta endale tõepoolest uue kodu leiab – aga mitte rikka, nagu pakutakse, vaid vaese, mille ta ise otsustab valida - aga arvatavasti õige ja armastava...