Ei jäta hüvasti 2. osa. Erast Fandorini seiklused XX sajandil

Romaan jätkab Erast Fandorini lugu kodusõja keerises. Teos algab 1918. aastal, kui Bakuus haavata saanud Fandorin tuleb koomast välja ja seab oma toimimise uuesti sisse. 1919. aastal võtab ta ette punase spiooni jälitamise, mis viib ta Moskva kaudu Ukrainasse ning valgete vägede staapidesse. Uurimine kulgeb raudteede, sidepunktide ja staabikoridoride kaudu; toimivad varjunimed, pealtkuulamised ja kokkulepped, mille taga on eri värvi jõudude konkureerivad plaanid. Dresiini plahvatus muudab juhtumi isiklikuks ja rebib lahti varem tehtud valikud. Loo telg püsib konkreetsel tegevusel: liikumistel, ülekuulamistel ja logistikal, mille keskel Fandorin hoiab kinni oma tööviisist – täpne vaatlus, hüpotees, kontroll. Raamat näitab, kuidas uurimine põrkub väejuhtide käskude, julgeoleku reeglite ja luureteabe ebakindlusega.

Teos tõmbab sarja jooni kokku ilma lõppjäreldust lihtsustamata. Süžee liigub üle piiride ja ajajoone: 1918. aasta tagajärjed jõuavad 1919. aasta operatsioonideni ning 1921. aastal Šveitsis püüab Fandorini teener Masa selgitada, mis juhtus ning kes vastutab. Romaan seob luure- ja vastuluuretöö konkreetsete ruumidega – jaamade, staapide, piirikontrolli ning varustusridadega – ning näitab, kuidas otsused tekivad surve all. Tegelaste ringis põimuvad uued ja varasemad nimed; uurimine on korraga kriminaalne ja poliitiline, sest tõendid, motiivid ja käsuliinid paiknevad mitmes võimukeskuses. Korduvad teemad on lojaalsus, kohanemine ja vastutus. Lugeja näeb, kuidas uurija töö rullub lahti olukorras, kus tõde sõltub ligipääsust dokumentidele, tunnistajatele ja ajale, ning kus iga samm võib muuta sündmuste järjekorda.

Autor Boriss Akunin (pseudonüüm; kodanikunimi Grigori Tšharthišvili) on venekeelne proosaautor, toimetaja ja esseist. Ta alustas Fandorini sarja romaaniga „Azazel“, millele järgnesid ajaloolised kriminaallood eri ajastutest ja linnadest. Akunin kasutab uurimises reeglipärast ülesehitust: juhtum, jälg, kontroll, järeldus. Raamat kuulub tsüklisse „Erast Fandorini seiklused XX sajandil“ ja asetab peategelase uue sajandi alguse uutesse võimusuhetesse. Kirjanik on loonud ka teisi tsükleid, kus tegevus järgib seikluslikku struktuuri, kuid uurimine püsib selge loogika raames. Selle romaaniga sulgeb ta Fandorini loo põhilise kaare ja jätab lugejale ruumi, et hinnata tegelase valikuid ning meetodi kestvust ka siis, kui olud muutuvad.