Inimlikud luuletused

„Inimlikud luuletused“ koondab Tšiili modernistliku luuletaja César Vallejo küpse loomingu, mille keskmes on eksistentsiaalne rahutus, inimlik haavatavus ja sügav kaastunne kogu inimkonna vastu. Tegu on ühe olulisema luulekoguga Vallejo hilisloomingus, mis sündis 1930. aastatel, autorile Pariisis ja hiljem Hispaania kodusõja ajal. Tõlgituna eesti keelde, toob kogu siinse lugejani intensiivse ja sageli vastuolulise sõnakasutuse, milles ühenduvad emotsionaalne tõde, sotsiaalne protest ja vaimne rahutus.

Vallejo luule on rikas kujundite ja keeleliste nihestuste poolest. „Inimlikes luuletustes“ segunevad grammatiliselt ebakindlad laused, katkestatud süntaks ja ootamatud metafoorid, moodustades poeetilise maailma, mis on samaaegselt toores ja ülendav. Kogu läbivaks teemaks on kannatus – mitte üksnes individuaalne, vaid eelkõige kollektiivne, seotud töölisklassi, vaeste ja rõhutute eluga. Samas on luuletustes märgata ka lepitust ja armastust elu vastu, mis teeb need tekstid sügavalt inimlikuks, truuks oma pealkirjale. Eesti keelde tooduna säilitavad luuletused nii keelelise pingestatuse kui eksistentsiaalse teravuse.

César Vallejo (1892–1938) oli üks 20. sajandi ladinaameerika luule uuendajaid, kelle mõju ulatub kaugele väljapoole hispaaniakeelset kirjandusruumi. Tema looming liikus varasest modernismist ja sümbolismist sotsiaalselt laetud ja eksperimentaalse poeetika suunas, mis mõjutas tugevalt järgnenud põlvkondi. Vallejo suri enne Hispaania kodusõja lõppu, millega ta tugevalt samastus, olles ühtlasi sügavalt pühendunud inimliku kannatuse ja õigluse teemale. Tema „Inimlikud luuletused“ on mälestusmärgiks nii poeetilisele julgusele kui eetilisele tundlikkusele.