Maja rannal

Daphne du Maurier’ romaan „Maja rannal“ viib lugeja Inglismaa karmile rannikule, kus ajatu loodus ja inimeste sisemised vastuolud põimuvad pingelise ja unenäolise jutustuse kaudu. Loo keskmes on kindral Maynardi tütretütar Stella, kes saabub üksildasse rannamajja, soovides distantseeruda oma senisest elust. Seal satub ta ootamatult müstilisse sündmuste ahelasse, mis seob ta minevikuga viisil, mida ta ei osanud aimata. Ajateljed hakkavad hägustuma ning Stella leiab end 19. sajandi keskpaiga Inglismaalt, elades justkui teise inimese elu, tundes tema mälestusi ja armastust, mida ta pole ise kogenud.

Teose peamine motiiv on identiteedi kadu ja ajas nihkumine. Du Maurier’le omaselt on romaanis tugevalt esindatud gootilik atmosfäär: räsitud loodus, salapärased vihjed, vaevu hoomatavad piirimärgid tõe ja fantaasia vahel. Stella sisemine ebakindlus, mida ta tunneb oma ajastu suhetes ja ootustes, peegeldub teravalt tema sulandumises möödunud sajandi naise kehasse ja ellu. Romaan ei paku selgeid vastuseid, vaid loob meeleolu, kus minevik ja olevik eksisteerivad kõrvuti, jättes lugeja otsustama, kas kogetu oli ajaränne, hallutsinatsioon või midagi vahepealset.

Daphne du Maurier (1907–1989) oli briti kirjanik, kelle looming on sageli põimunud psühholoogilise süvitsi mineku, salapära ja romantiliste motiividega. Ta on tuntud oma oskuse poolest luua pinget ja salapärast atmosfääri, milles tegelaste sisemised pinged peegelduvad ümbritsevas keskkonnas. Du Maurier’ tuntuimad teosed on „Rebecca“, „Jamaica võõrastemaja“ ja lühijutt „Linnud“, kuid ka „Maja rannal“ kuulub tema isikupärase ja mõjutava stiili esinduslike tööde hulka. Tema romaanid on mõjutanud nii kirjandust kui ka filmikunsti, säilitades aktuaalsuse läbi aastakümnete.