Eesti XXI üldlaulupeo ja XIV üldtantsupeo juht, 1990

Head pidulised!

Täna üldlaulupeole kogunedes ei ole me enam needsamad, kes olime eelmise peo lõpul laiali minnes. Oleme muutunud meie, on muutunud Eesti.

Laululava ja -väljakut, kuhu astume, vaatame samuti teise pilguga. Meile ei meenu siin mitte ainult eelmiste laulupidude soojus ja allasurutud pinge. Seekord puhkevad meis ka hoopis nooremad mälestused uuest ärkamisajast: spontaansetest öölaulupidudest, Moskva-saadikute teelesaatmisest, hiigelkogunemistest, kus oli üheskoos kolmandik meie rahvast ja kus meid valdas ühtaegu nii ülevuse kui kodususe tunne, nii palav võitlusvalmidus kui sügav arusaam igaühe vastutusest. Nendest päevadest ja öödest peale on Lauluväljak meile uutmoodi armas.

Praegu varakevadel, kui neid ridu kirjutan, ei tea meist keegi täpselt öelda, milline on Eesti staatus suvel, mil Lauluväljakul kohtume. Võib-olla saab sellest peost taastunud Eesti Vabariigi esimene üldlaulupidu. Võib-olla jääb see viimaseks Eesti NSV-s. Aga üks on kindel: laulupeod on meid saatnud juba sada kaks kümmend üks aastat läbi igasuguste aegade, demonstreerides meie ühtsust ja kestvust, ning need jäävad. Seekord liituvad ühte vägivaldselt lahutatud kodu- ja välis-Eesti hääled. Seekord ei laula me enam kiitust võõrale võimule ega sundsõprusele. Seekord ei ühenda me enam oma pidu kuupäevadega, mis on toonud meile vaid häbi ja leina. Usun, et seekord näeme tõesti mägede harjadel kumavat koitu.

Head pidutuju!

INDREK TOOME

Üldlaulupeo Peakomisjoni esimees