Elukiri. Päevik 1952-1958

Tuglase seltskondliku naise päevik, mille olemasolust ta eluajal teadsid väga vähesed, koosneb õigupoolest kahest teineteisest nii sisult kui ka meeleolult kontrastselt erinevast osast. Neist esimene algab ilma vähimagi sissejuhatuseta särav-sädeleva sukeldumisega Pariisi kirevasse kultuuri- ja seltskonnaellu sügisel 1928 ning päädib ohu- ja muretunnetest kantud nappide märkustega sõjasuvel 1941. Kirjutamispaus hõlmab aastaid 1942-1951.Päeviku teist, eesti lugejale siinkohal esmakordselt publitseeritavat osa alustab autor raudselt toimiva hirmusündroomi kiuste totaalse absurdiühiskonna kõige süngematel aegadel. Et kuue aasta pärast lõpetada - taas ilma mingi kokkuvõtva arutluseta - sünnilinnas Tartus, taustaks läbi Eestimaa sooritatud automatkast sugenenud resignatsioon ning tervisehädadest tingitud tusameel.Ühe päevikulehe serval on Elo Tuglase hilisem märkus: Miks olen ma seda kõike kirjutanud? Hävitada!