Meelis

„Meelis“ on Enn Kippeli ajalooline jutustus, mis viib lugeja 13. sajandi alguse Eesti vabadusvõitluse aega. Teose keskmes on Sakala maavanema Lembitu poeg Meelis, kelle röövivad sakslased ning viivad kaugele võõrsile. Noorukit ootavad ees rasked katsumused ja seiklusrikas elu, kuid tema igatsus kodumaa järele ei hääbu. Tagasitee viib ta taas eestlaste keskele, kus temast saab võitlust juhtiv tegelane ja kaaslastele julgustaja. Romaan kujutab eestlaste vastupanu võõrvallutajatele ning toob esile noore peategelase küpsemise vastutuse ja rahvuse vabaduse nimel.

Teos ühendab seikluslikku jutustamisviisi ja ajaloolist ainet, muutes muistsed sündmused noorele lugejale lähedasemaks ja mõistetavamaks. Kippel ei paku pelka kroonikakirjeldust, vaid elustab vabadusvõitluse kangelased, andes neile inimlikud tunded ja otsused. Eestlaste võitlus ristirüütlitega, Tartu kaitsmine ning Meelise saatus muutuvad loo kaudu osaks suuremast rahvuslikust mälust. Raamat räägib julgusest, truudusest ja kodumaa-armastusest, olles samal ajal ka traagiline lugu, kus ideaalid ja tegelikkus põrkuvad. „Meelis“ on saanud üheks olulisemaks noortele mõeldud ajalooliseks romaaniks, mis kujundas arusaama muistse vabadusvõitluse tähendusest.

Enn Kippel (1901–1942) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal ajaloolised jutustused ja noortele suunatud teosed. Tema romaanid ja jutustused püüdsid äratada huvi Eesti mineviku vastu, sidudes ajaloolise ainese seiklusliku ja noortepärase jutustusega. „Meelis“ on tema tuntuim teos, mis ilmus esmakordselt 1941. aastal ning pälvis kiiresti suure lugejamenu. Kippeli looming katkestati traagiliselt Teise maailmasõja ajal, kuid tema kirjutatud lood, eriti „Meelis“, on jäänud Eesti kirjandusse püsima kui rahvusliku eneseteadvuse ja ajaloomälu osad.