Elukutse - reetmine

Ervin Martinsoni teos “Elukutse – reetmine” (ilmunud 1970. aastal kirjastuses Eesti Raamat) on selgelt Nõukogude ideoloogilisse konteksti asetatud propagandaväljaanne, mis kujutab Saksa okupeerijaid Eesti rahva vaenlastena ja fašistidena, kes on süüdi nii nõukogude inimeste kui juutide vastu suunatud kuritegudes.

Teose tuumteema on valedel ja moonutustel põhinev sõnum, mille eesmärk on tugevdada okupeeritud riigi elanike kujutluspilti vaenlastest ja reeturitest. Martinson rõhutab Saksa röövvallutajate rolli verivendluse hävitajatena ning kujutab neid Eesti rahva põliste verivaenlastena. Selline käsitlus peegeldab tolleaegset retoorikat, mille kaudu rõhutati Nõukogude võimu moraalset üleolekut ja fašistide nõrkust ning kuri tegelikkus.

Need elemendid viitavad teose selgelt propagandistlikule iseloomule. “Elukutse – reetmine” ei püüa esineda objektiivse ajaloolise uurimusena, vaid teenib Nõukogude ideoloogilist narratiivi, luues ning kinnistades vaenlastiku pilti, mis õigustab okupatsiooni ja mobiliseerib vaenule reageerimise kaudu.