Mama viimane kallistus. Loomade emotsioonid ja mida me neist enda kohta teada saame

Frans de Waali teos „Mama viimane kallistus“ käsitleb loomade emotsionaalset maailma ning uurib, milliseid järeldusi võiksime sellest teha inimeste käitumise ja tunnetuse kohta. Raamatu keskne episood, šimpans Mama viimane kohtumine oma vana sõbra, primatoloogi Jan van Hooffiga, annab nime kogu teosele ja sümboliseerib selle sisu – ka loomadel on tunded, mida nad suudavad väljendada ning jagada. De Waal, tuginedes aastakümnete pikkusele uurimistööle primaatide seas, esitab tõestusmaterjali ja vaatlusi, mis osutavad, et emotsioonid nagu empaatia, viha, häbi või tänulikkus ei ole ainuomased inimesele. Ta seob teaduslikud leiud inimkultuuri ja ühiskonnaga, vaidlustades arusaama, et emotsioonid on pelgalt irratsionaalsed või loomadest kõrgemal seisva liigi tunnus.

Autor käsitleb emotsioone mitte kui abstraktseid nähtusi, vaid kui evolutsiooniliselt välja kujunenud kohastumusi, mis aitavad organismil keskkonnaga suhestuda ja sotsiaalseid suhteid hallata. Raamat on üles ehitatud teemade kaupa – puudutatakse agressiooni ja leppimist, sõprust ja hoolivust, samuti selliseid nähtusi nagu hirm, mäng ja lõbu. De Waal toob rohkelt näiteid nii šimpansite, elevantide kui ka lindude käitumisest, asetades need konteksti, mis aitab paremini mõista ka inimese enda sisemaailma ja reaktsioone. Tema käsitlusviis ei ole pelgalt akadeemiline, vaid ka mõtlik ja ligipääsetav, mis muudab teose sobivaks laiemale lugejaskonnale, sealhulgas neile, kes pole varem loomakäitumise või psühholoogia teemadega süvitsi kokku puutunud.

Frans de Waal on Hollandi päritolu etoloog ja primatoloog, kes on tuntud oma tööde poolest primaatide sotsiaalse intelligentsuse ja empaatia uurimisel. Ta on õpetanud ja töötanud Ameerika Ühendriikides ning kuulub oma valdkonna rahvusvaheliselt tunnustatuimate autorite hulka. Tema kirjutamisstiil ühendab teadusliku täpsuse ja jutustava voolavuse, tuues keerulised teemad lugejale lähedale. „Mama viimane kallistus“ jätkab de Waali varasemate teoste joont, avades looma ja inimese vahelist sidet uue nurga alt ning kutsudes üles empaatiavõime avaramale mõistmisele – mitte üksnes omasuguste, vaid ka teiste liikide suhtes.