Öösel

Kafka fenomeni psühholoogilisi juuri on kirjeldatud nii: „…sel piirimaal ei saa elada, kuid sealt võib jälgida, kuidas elatakse. Säärane asupaik pole näiteks koha mõttes kindlasti valitav mis oleks eriti soodne kirjutamiseks; kuigi Kafkale mõnikord tundus, nagu oleks ta ainult sellepärast kõigist maailma nõudmistest tagasi tõmbunud, et oma kirjutamist kaitsta. Küllap oli asi nii, et tagasitõmbumine soodustas kirjutamist ja kirjutamine tagasitõmbumist. Aga juba enne, kui ta üleüldse kirjutamisele võis mõelda, torkas silma, kui raskesti ta ümbritseva maailma nõudmisi võttis. Võib oletada, et ta nägi end lausa nõudmistest ümber piiratuna. Ta pidi nägema nõudmisi seal, kus teised nägid vaid kalendri­ salme ja uinutavaid tavasid. Neid nõudmisi tajudes ei võinud ta ennast süütult lohutada. Temale, kes ta maailmale õiguse andis ja seda õigust endale ei tahtnud, said need nõudmised ajendiks, et oma küündimatust, oma nõrkust uurida. Terve eluaeg. Ükski inimene pole iial säärase tõsidusega oma nõrkust uurinud. Ja oma nõrkuse uurimine oli ühtlasi ka selle uurimine, mida maailm inimeselt nõuab.”