Juttud ja teggud

Friedrich Wilhelm Willmanni teos „Juttud ja teggud“ on unikaalne dokument baltisaksa ja eesti kirjandusloo ristumiskohalt, millele 1975. aastal Perioodika poolt välja antud väljaanne annab uue elu. Algupäraselt 18. sajandil ilmunud tekstide põhjalik taastrükk võimaldab tutvuda varajase eestikeelse ilukirjanduse ja moraalsete õpetuslugude vormiga. Tegemist on lühijuttude kogumikuga, mille kaudu autor püüab edastada kristlikke väärtusi ja eetilisi juhiseid tollasele lugejale, kasutades selleks rahvalähedast, arhailise õigekirjaga eesti keelt. Tekstid annavad aimu nii kirjakeele varasest arengustaadiumist kui ka rahva moraalse kasvatuse püüetest kirjaliku sõna kaudu.

Willmanni „Juttud ja teggud“ kuuluvad oma žanrilt didaktilise proosa valda – iga lugu illustreerib mingit õpetlikku põhimõtet, olgu selleks ausus, alandlikkus või jumalakartlikkus. Sündmustikud on lihtsad, sageli allegoorilised ning lõpevad moraalse järeldusega, mille eesmärk on pakkuda eeskuju ja suunata lugejat õigele eluteele. Eriliseks teeb need lood nende keeleline vorm: Willmann kirjutab eesti keeles, kuid baltisakslasena kasutab ta tugevalt mõjutatud süntaksit ja sõnavara, mis peegeldab tolle aja kirjaoskuse ja kultuurivahekorra seisu. Seetõttu on teos väärtuslik ka keeleajaloo seisukohast, illustreerides varast eesti kirjakeelt koos selle saksapäraste mõjutustega.

Friedrich Wilhelm Willmann (umbes 1740–1810) oli üks esimesi autoreid, kes püüdis süstemaatiliselt kirjutada eestikeelseid proosatekste eesmärgiga harida ja suunata maarahvast. Tema tööd peegeldavad nii pastoraalset missiooni kui valgustusajastu püüdu levitada moraalseid ja usulisi õpetusi trükisõna kaudu. „Juttud ja teggud“ pole pelgalt kirjanduslik nähtus, vaid osa suuremast haridus- ja misjonitööst, mis aitas kujundada eesti talurahva lugemisoskust ja väärtusmaailma. 1975. aasta väljaanne lisab sellele ajaloolisele tähendusel