Cipollino seiklused

Cipollone ja ta pojad (s.h Cipollino) elasid puust ubrikus, mis oli pisut suurem istikutekastist taimelavas. Kui sinnakanti juhtusid sattuma rikkad, kirtsutasid nad vastumeelsusest nina. Kord pidi sellest kolkast läbi sõitma maavalitseja, vürst Sidrun. Õukondlased olid valitseja nina parast mures. "Mida ütleb Tema Majesteet, kui vaeste lõhna tunneb?" "Nad võiks ehk lõhnaõliga üle piserdada," soovitas vanemkammerhärra. Jalamaid läkitati äärelinna tosinatäis sõdureid-sidrunikesi vaeseid lõhnastama. Seks puhuks olid sõdurid mõõgad ja kahurid kasarmusse jätnud ning õlale laadinud piisutuspumba plekk-kannud, mis olid täidetud kölni veega, kannikeselõhnaõliga, idamaiste võiete ja kõige parema bulgaaria roosiveega.
Leidlik ja põnev, pulbitseva fantaasiaga kirjutatud lugu sibulapoiss Cipollinost, vagura sibulapapa Cipollone pojast, mis muidugi on allegooria.
Cipollino otsustab astuda vastu ebavõrdsusele ja rõhumisele köögiviljade maailmas. Ta asub võitlust organiseerima. Aed- ja puuviljanimelised tegelased on kõige erinevamast puust, ülikud sealjuures muidugi kõrgid, õgardid, või despoodid, ainsaks erandiks väike Kirsike, kes elab oma perekonna kuldpuuris. Ülestõusumeelsed aedviljad satuvad mõistagi vangimajja, kust kangelaslikult põgenetakse. Esineb ka loomseid tegelasi nagu Mesikäpp, ämblik Liipjalg ja Mutt, kes kõik aitavad revolutsiooni teha. Spioneeritakse, saboteeritakse, ühesõnaga: üks seiklus ajab teist taga.
Õnnestunud pildid. Raamat sai 1970 auväärse Anderseni preemia.