Hitleri imerelvad Teises maailmasõjas

„Hitleri imerelvad Teises maailmasõjas“ on Hanno Ojalo ja Mati Õuna koostatud ajalooline ülevaade Natsi-Saksamaa relvaprogrammidest, mis olid seotud propagandaterminiga *Wunderwaffe*. Selle mõiste all lubati rahvale ja sõduritele uusi imepärast pöörde toovaid relvi, mis pidid andma Saksamaale eelise sõjas liitlaste vastu. Autorid toovad välja, et see oli eeskätt psühholoogiline vahend, mille eesmärk oli turgutada moraali ja luua lootust, kuigi reaalsuses ei olnud ükski neist relvadest võimeline sõja käiku otsustavalt muutma.

Teoses kirjeldatakse põhjalikult reaalselt kasutusele võetud relvi, nagu Sturmgewehr, tankirusikas ja „ahjutoru“, samuti hiigeltanke „Königstiger“ ja „Maus“. Eraldi peatükid on pühendatud Saksa mereväe uutele elektriallveelaevadele (tüüp XXI ja tüüp XXIII), reaktiivlennukitele ja kauglennupommilennukitele, sealhulgas niinimetatud „Amerika Bomberile“. Samuti käsitletakse rakettrelvi, sealhulgas tuntud V1 ja V2 rakette ning veelgi suuremate projektide kavandeid. Raamatu lõpuosas liiguvad autorid ka piirialadele, kus faktid põimuvad müütide ja vandenõuteooriatega – räägitakse Saksa võimalikust aatomiprogrammist, „lendavatest taldrikutest“, Antarktika baasidest ja legendidest, mis on seotud füüreri põgenemisega.

Hanno Ojalo ja Mati Õun on Eesti ajalookirjanikud, kelle teoste keskmes on sageli sõjaajalugu, relvastus ja merevägi. Mõlemad on avaldanud rohkelt populaarteaduslikke käsitlusi, mis toovad laiema lugejaskonnani militaarteemad ja Teise maailmasõja keerulised aspektid. Nende koostööna valminud raamat „Hitleri imerelvad Teises maailmasõjas“ on osa laiemast loomingust, mille eesmärk on selgitada sõja tehnoloogilisi uuendusi ja nende mõju, samal ajal hoides eraldi fookust ka legendidel, mis on ajalookäsitlusse aja jooksul juurde tekkinud.