7 äraspidi juttu. Sõnakunsti üksildumine. Essee

Hans Henny Jahnni teos „7 äraspidi juttu. Sõnakunsti üksildumine“ sisaldab kahte osa: valikut proosatekste ja esseed, mis käsitleb kirjanduse ja sõnakunsti olemust. Jutustused lähtuvad olukordadest, mis paistavad esmapilgul tavapärased, kuid arenevad suundadesse, kus reaalsus hakkab nihkuma. Tegelased tegutsevad ruumides ja seisundites, kus loogika ja moraali piirid hajuvad. Lugude ülesehitus rõhutab sisemist pinget ja keele kaudu loodud atmosfääri, jättes tähendused lahtiseks ja tõlgendustele avatuks.

Raamatu teine osa, essee „Sõnakunsti üksildumine“, käsitleb loovkirjutamise olemust ja kirjutaja positsiooni ühiskonnas. Jahnn vaatleb kirjaniku tööd kui sisemist protsessi, mis ei allu välistele ootustele ega kuuluvusele. Ta arutleb sõna tähenduse, kõla ja vastutuse üle, seades küsimuse alla kirjutamise eesmärgi ja võimalikkuse. Essee on tihe ja mõtisklev, ühendades isikliku kogemuse teoreetiliste seisukohtadega. Kogu teos kujutab endast katset kaardistada piire, mille taha jääb see, mida on võimalik väljendada, ja see, mis jääb sõnastamata.