Hirm

See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistšuk ja Pae tänava pommimees kokku.
Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki, nagu siin kirjas. Nagu kõik "esmane", mis inimeksistentsiks oluline, on siin reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel "esmast" taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt.
Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus!
Olavi Ruitlane.
Naine, töö, raha, auto - mida hakkab peale mees, kes ühel päeval leiab end ilma nendeta? Mis jääb alles, kui kõik näikse olevat kadunud? Just sellistes olukordades sünnivad ameerikalikud superkangelased.
Mul on hea meel, et Tartus, Lõuna-Eesti kirjanduse keskpunktis on sündinud taas põnevusega loetav ja suurepärane romaan, mis suudab haaravat sündmustikku ülal hoida korraga mitmes paralleelmaailmas, ning et sündinud on ka uus romaanikirjanik Heiki Vilep.