Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris

Heilika Pikkovi „Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris” on isiklik ja vaatlev jutustus ajast, mil autor elas kuus kuud Jeruusalemmas õigeusu kloostris, töötades samal ajal dokumentaalfilmi kallal. Raamat on osa Petrone Prindi „Minu...” sarjast ning ühendab reisiraamatu, päeviku ja kultuurilise uurimuse vorme. Pealtnäha eksootiline keskkond muutub loo edenedes igapäevaseks, ent ka mitmetähenduslikuks ruumiks, kus kohtuvad vaimsus, kultuuriline paljusus ja isiklikud küsimused. Kloostri elu, palved, vaiksed rutiinid ning samal ajal Jeruusalemma tänavate sagin loovad tugeva kontrasti, milles autor püüab leida tasakaalu vaatleja ja osaleja rolli vahel.

Pikkov kirjeldab elu vaimulike naiste keskel, kelle reeglid, rituaalid ja vaated avavad ukse maailma, mida sageli nähakse vaid distantsilt. Kloostrielust saab raamatu keskne sümbol – suletud, ent samas avatud ruum, kus kohtuvad pühendumus ja kahtlus, kord ja igatsus. Jeruusalemm ise ilmneb palimpsestina, kihilise linnana, mille religioosne tähendus põimub argise, vahel ka poliitiliselt pingelise tegelikkusega. Autor käsitleb oma rännakut läbi kaamera silma, tuues sisse visuaalse tunnetuse ja tajude mitmekesisuse, mis dokumentalistina teda ümbritsevas kõnetab. Lugeja saab osa vaiksest, ent süvenenud vaatlusest, mis eelistab küsida, mitte vastata.

Heilika Pikkov on eesti dokumentalist ja filmirežissöör, kelle looming keskendub sageli eksistentsiaalsetele teemadele, identiteediotsingule ja piirialadele – olgu need kultuurilised, geograafilised või isiklikud. „Minu Jeruusalemm” on tema ainus kirjanduslikuks vormistatud reisilugu, mille puhul torkab silma vahetu keelekasutus ja võime edasi anda atmosfääri ilma liigse seletuseta. Tema filmitaust avaldub raamatus visuaalses tähelepanelikkuses ning oskuses tabada väikseid detaile, mille kaudu avanevad laiemad küsimused elust, usust ja kohalolust. Teos ei ole pelgalt reisikiri, vaid sisemine rännak, kus vaikus ja vaatlus saavad sama oluliseks kui liikumine.