Detsembrikuu valgus

Miks ma kirjutan aeg-ajalt novelle? Sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks – see on meeldiv tegevus, mis pakub hingelist rahuldust. Novelli esteetilis-teoreetilised põhitõed on mulle lähedasemad kui ühegi teise ilukirjandusliku žanri omad. Ma ei mõista neid, kes ütlevad, et nad kirjutavad lihtsalt teksti. Igasugune ilukirjanduslik tekst kirjtuatakse mingi taotlusega. Novell nõuab lihvitud teksti.
Teiseks kirjutan ma novelle sellepärast, et olen sünnilt lõuna-eestlane. Ma ei arva, et ainult juhuse tõttu pärinevad meie parimad novellistid Lõuna-Eestist. Meenutagem – P. Vallak, A. Gailit, Fr. Tuglas, K. Rumor, V. Uibopuu ja V. Vahing – kõik lõunaeestilise päritoluga. Ja K. A. Hindrey ning L. Promet on sündinud nii kaugel lõunas, et nende sünnipaik jääb Eesti riigi territooriumist praegu väljapoole. Mida on Põhja-Eesti eepikutel novellikunsti alal asetada nende novellistide kõrvale? Siit pole raske järeldada, et novell kui žanr on millegipärast lähedane lõuna-eestlase hingelaadile. Nähtavasti olen minagi oma alateadvuses tajunud seda lähedust, kui eelistan novelli teistele proosažanridele.