Jällenägemine puiesteel

Heinrich Bölli jutustus Jällenägemine puiesteel kujutab olukorda, kus minevik ja olevik põrkuvad ootamatus kohtumises. Peategelane naaseb linna, mis on tuttav ja samas tundmatu, ning satub kokku inimesega, keda ta ei ole aastaid näinud. Lugu avaneb lihtsa tegevuse kaudu – jalutuskäik puiesteel –, kuid selle taustal kerkivad esile sõjajärgsed kogemused, vaikimised ja süü.

Kohtumine paneb tegelased mõtlema suhetele, mis olid katkestatud, ning sellele, mida tähendab jällenägemine ajas, kus ühised lähtekohad on kadunud. Linn, tänavad ja vestlused toimivad raamina, mille sees kerkivad esile kaotused, mida ei saa sõnastada ega heastada. Jutustus ei otsi selgust ega lahendust, vaid jälgib, kuidas mineviku varjud püsivad ka argistes liikumistes ja juhuslikes sõnavahetustes. Jällenägemine puiesteel on lugu seisundist, kus inimene seisab silmitsi sellega, mida ei saa muuta, kuid millest ei saa ka mööda vaadata.