Ah! Olla Inglismaal!

Kui Pop Larkin laadis viimaseid vanakraami-maiuspalu oma hiljaaegu kollase-punasekirjuks maalitud pikappi, tundis ta, kuidas suurepärane juunihommik vajub ta peale nagu meeudu tihedatelt tammeokstelt, mis näisid kulrohelised vastu laitmatult – arvestamata mõnd hõljuvat valget pilvetupsu – puhassinist taevast. See oli üks neid hommikuid, mil ta tundis, et küll on tore elada. Võis peaaegu kuulda, kuidas rohi kasvab. Õhk väreles linnulaulust ja eemal teepervel säras tulikateväli eredamalt kui kuldmüntide kuhi…