Kant

Igor Narski monograafia „Kant“ on süsteemne ja sissejuhatav käsitlus Immanuel Kanti filosoofiast, mille eesmärk on tutvustada saksa klassikalise idealismi ühe tähtsama mõtleja ideid laiale lugejaskonnale. Teos kuulub populaarteaduslike filosoofiaraamatute sarja ning on kirjutatud toonases akadeemiliselt selgitatud, kuid ideoloogiliselt suunatud laadis. Narski keskendub Kanti tunnetusteooriale, eetikale ja praktilise mõistuse õpetusele, sidudes neid valgustusajastu filosoofia põhiväärtustega – mõistuse autonoomia, kriitilise mõtlemise ja eetilise vabaduse rõhutamisega. Läbivalt rõhutatakse ka Kantile omast arutluspõhimõtet: „Sapere aude!“ – julge olla mõtlev inimene.

Teose esimene osa tutvustab Kanti eluloolist tausta ning tema peamisi teoseid, nagu „Puhta mõistuse kriitika“, „Praktilise mõistuse kriitika“ ja „Hinnanguvõime kriitika“. Narski seletab, kuidas Kant kujundas välja oma transsendentaalse idealismi, mille järgi tunnetus kujuneb subjekti ja objekti vastastikuses seoses – inimene ei taju maailma „asjana iseeneses“, vaid läbi tunnetusvormide. Samuti pööratakse tähelepanu Kanti moraalifilosoofiale, mille keskmes on kategooriline imperatiiv ja inimese kui eesmärgi austamine. Raamatus tuuakse esile ka Kanti ajaloo- ja õigusteooria ideid, sealhulgas tema nägemust rahvusvahelisest õigusest ja püsivast rahust.

Igor Narski (1923–1993) oli Nõukogude filosoof ja filosoofiaajaloolane, kes tegeles saksa klassikalise filosoofia ning marksismi-leninismi seoste uurimisega. Tema tööd esindavad 20. sajandi teise poole nõukogulikku filosoofiakäsitlust, mis püüdis klassikaliste mõtlejate ideid tõlgendada dialektilise materialismi valguses. Kuigi Kanti käsitlus on ideoloogiliselt filtreeritud, pakub see teos siiski põhjaliku ja selge ülevaate filosoofi põhimõistetest ja mõttearendusest. Narski raamat sobib sissejuhatuseks neile, kes soovivad tutvuda Kanti filosoofia põhialustega ajaloolises ja mõtteloolises kontekstis, arvestades ühtlasi nõukogude ajastu teadusliku lähenemise eripära.