Intervjuu vampiiriga

Neli aastat ei olnud ma inimverd maitsnud, neli aastat ei olnud ma inimest tõeliselt tundnud, ning kuulsin, kuidas tema süda peksis sellises hirmsas rütmis, ja milline süda – mitte täiskasvanud mehe või looma oma, vaid kiire, visa lapsesüda, mis peksis üha kiiremini ja kõvemini, keeldudes suremast, peksis nagu väike rusikas, mis peksab vastu ust, kisendades
"Ma ei sure, ma ei sure, ma ei või surra, ma ei või surra..."
Tõusin jalule, hambad vist ikka tema kaelas kinni, tema süda kiirendamas minu südamelööke, ilma et lakanuks löömast, rammus veri voolas minu jaoks liiga kiiresti, tuba pöörles...