Oblomov

„Oblomov“ on Ivan Gontšarovi kõige tuntum romaan, mille keskmes on peategelane Ilja Iljitš Oblomov. Lugu kujutab meest, kelle elulaadi iseloomustab äärmine loidus, otsustusvõimetus ja tegevusetus. Oblomov veedab suure osa oma ajast voodis, vältides igasuguseid pingutusi ning jättes kasutamata võimalused, mis võiksid teda edasi viia. Tema kuju kaudu avab autor nähtuse, mida hiljem on hakatud nimetama „oblomovluseks“ – üldiseks vaimseks ja sotsiaalseks tardumuseks, mis ulatus üksikisikust terve ühiskonna tasandile. Romaan on ühtaegu koomiline ja traagiline, sest selle tegelaste kaudu kujuneb välja terav pilk omaaegse vene elu mitmele tahule.

Teos ei piirdu üksnes ühe inimese psühholoogilise portreega, vaid annab ka laiemat ühiskondlikku tausta. Oblomovi kuju peegeldab aadli elulaadi ja pärisorjuse pärandit, mis oli 19. sajandi keskpaiga Venemaal veel tugevalt juurdunud. Samal ajal seisab romaani tegelaste maailm silmitsi paratamatu muutusega – vana kord hakkab lagunema ja asemele kerkivad uued väärtused. Nii muutub Oblomov oma passiivsuses justkui sümboliks tervele klassile, kelle võimetus kohaneda toob kaasa hääbumise. Omaaegne kriitika tõlgendas romaani selgelt kui üleskutset pärisorjuse vastu ning Gontšarovi looming pälvis sellega erilise koha vene kriitilise realismi arengus.

Ivan Gontšarov (1812–1891) oli vene kirjanik, kes kuulus kriitilise realismi võtmefiguuride hulka. Ta sündis Simbirski linnas ning sai hariduse Moskva ülikoolis. Enne kirjandusele pühendumist töötas ta ametnikuna, mis andis talle hea ülevaate Vene ühiskonna toimimisest. Tema loomingus, sealhulgas romaanides „Tavaline lugu“, „Oblomov“ ja „Mäed“, põimuvad psühholoogiline täpsus ja ühiskonnakriitiline teravus. „Oblomov“ tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja kinnitas tema koha maailmakirjanduse klassikute seas. Tema loodud tegelaskuju Oblomov on jäänud elama kultuurilisse teadvusse kui üks tugevamaid sümboleid tegevusetuse ja vaimse tardumuse kujutamisel.