Viimane mohikaanlane

Romaan Viimane mohikaanlane viib lugeja Põhja-Ameerika metsikusse piirialasse seitsmeaastase sõja päevil. Loo keskmes on kindral Munro tütarde Cora ja Alice’i teekond läbi vaenuliku maa, kus põimuvad inglaste ja prantslaste sõjaline vastasseis ning põlisrahvaste omavahelised konfliktid. Saateks on jahimees Nahksukk ja tema kaaslased Chingachgook ning Uncas, kes püüavad tüdrukuid ohtlikust retkest tervena läbi tuua. Rännak kulgeb läbi metsade ja kindluste, varitsuste ja reetmiste, kus iga vale otsus võib kaasa tuua surma või vangistuse. Teos näitab, kuidas poliitilised huvid, isiklik kättemaks ja võõraste maade vallutamine põimuvad üksikute inimeste saatustega.

Raamat ühendab seiklusliku süžee ja arutluse sellest, mida tähendab kuuluda rahvasse või maasse, mis on muutumas. Mohikaan Uncas ja tema isa kehastavad rahvast, keda ähvardab kadumine, ning nende saatus asetub vastamisi kolonistide edenemisega. Lugeja jälgib, kuidas mets ja jõed on tegelastele korraga varjupaik ja lahinguväli, ning kuidas usaldus või reetmine võivad lõhkuda habrast liitu eri rahvaste esindajate vahel. Oluline on ka Cora ja Alice’i erinev hoiak ja julgus, mis toovad esile, kuidas sama olukord võib panna inimesi tegutsema väga erinevalt. Viimane mohikaanlane sobib lugejale, kes otsib seiklusjuttu, milles on lisaks põnevusele ka mõtisklus ajalooliste muutuste ja nende hindade üle.

James Fenimore Cooper oli Ameerika kirjanik, keda peetakse üheks varasemaks ajaloolise seiklusromaani loojaks. Teda tuntakse eelkõige Nahksuka lugude tsükli autorina, kuhu kuulub ka Viimane mohikaanlane. Cooper kujutas piiriala elu, jahimehi, sõdureid ja põlisrahvaid, püüdes samal ajal näidata nii looduse vägevust kui ka inimeste omavahelisi pingeid. Tema teosed mõjutasid tugevalt arusaama Põhja-Ameerika metsikust lääneosast ja selle tegelastest ning lõid hilisematele seiklusjuttudele eeskuju. Cooperi loomingus kohtuvad romantiline kujutlus ja ajalooline taust, mis on teinud tema raamatud püsivaks osaks maailmakirjanduse klassikast.