Varjud me palgeil

Iiri kirjaniku Jennifer Johnstoni romaan „Varjud me palgeil“ on tundlik ja vaiksel moel pingestatud lugu kahe erineva põlvkonna naisest, kelle eluteed ristuvad ootamatul ja valusal viisil. Teose keskmes on vananev Daisy, endine ooperilaulja, kes on kolinud tagasi Iirimaale, et veeta oma eluõhtu rahus ja vaikuses. Tema vaikne igapäev muutub, kui tema juurde ilmub noor tüdruk Imogen – tütre tütar, keda Daisy pole kunagi tundnud ja kelle olemasolu on seni olnud varjatud. Imogeni saabumine avab ukse minevikule, mida Daisy on püüdnud unustada, ja samal ajal nõuab noor neiu oma kohta perekonnaloos, mida ta alles hakkab mõistma.

Romaan käsitleb vaikuse ja rääkimata jäetud lugude mõju inimsuhetele. Johnston näitab, kuidas perekonnad kannavad edasi mitte ainult armastust ja mälestusi, vaid ka vaikusi, häbi ja süütunnet. Daisy ja Imogeni vahel kujuneb aeglaselt usalduslik suhe, kuid teekond selleni on täis kimbatust, haavatavust ja küsimusi, millele mõlemad peavad leidma oma vastused. Lugu ei paku lihtsaid lahendusi ega suuri dramaatilisi pöördeid – selle jõud peitub intiimses, peenelt edasi antud sisepinges ning oskuses kujutada emotsionaalseid kihte nappide, kuid täpsete detailide kaudu. Pealkiri „Varjud me palgeil“ viitabki nendele varjudele – asjadele, mis ei kao, vaid jäävad, määrates ära selle, kelleks inimene kujuneb.

Jennifer Johnston (sündinud 1930) on üks tunnustatumaid kaasaegseid Iiri kirjanikke, kelle looming keskendub sageli peresuhetele, mälu ja vaikuse rollile identiteedi kujunemises ning Iirimaa ajaloolisele ja kultuurilisele taustale. Ta on kirjutanud mitmeid romaane, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, ja tema stiilile on omane vaoshoitud tundelisus ning sisemine intensiivsus. „Varjud me palgeil“ ilmus eesti keeles sarjas „Loomingu Raamatukogu“ ajal, mil tõlgiti palju psühholoogiliselt süvitsiminevat proosat, pakkudes lugejatele võimalust tutvuda nüansirikka ja rahuliku, ent sisuliselt mõjuka ilukirjandusega.