Vigade parandus

Joel Sangu luulekogu „Vigade parandus“ on 1980. aastate lõpu Eesti kultuuriruumi peegeldav teos, milles põimuvad iroonia, eneseteadlikkus ja keeleline mäng. Kogu luuletused vaatlevad argielu, kultuurinähtusi ja isiklikke seisundeid läbi filtri, kus täpsus on sama oluline kui kõrvalekalle. Sang ei esita oma mõtteid otse ega sõnastagi vastuseid, vaid pigem testib keele piire ja lugeja ootusi. Luule saab siin tekstiks, mida saab nihestada ja millel saab lasta iseendast välja kasvada – mõte liigub ridade vahel, allusioonide ja katkestuste kaudu, lubades mitmeti mõistmist.

„Vigade parandus“ ei ole juhuslik pealkiri – see viitab mitmetele kihistustele: toimetamisele, eneserefleksioonile, ka ühiskondlikule korrektsioonile. Mõnes tekstis kohtab autobiograafilisi jooni, teises aga kultuurikriitikat või isegi meta-poeetilist hoiakut, kus autor justkui kommenteerib omaenda kirjutusakti. Sangu luule on tihti intertekstuaalne, sisaldades viiteid teistele tekstidele ja traditsioonidele, mida ta ühelt poolt austab, teiselt poolt nihestab. Ta ei püüa luua harmooniat, vaid pigem osutab katkestustele, apsudele ja sellele, mis kipub vahele jääma – nii inimeses, ajas kui keeles.

Joel Sang (sündinud 1950) on eesti luuletaja, tõlkija ja kirjanduskriitik, kelle looming on silma paistnud just oma intellektuaalsuse ja keelelise täpsusega. Ta on olnud üks 1970. aastate nn arbujalikuma hoiakuga noorema põlvkonna esindajaid, hiljem kujunenud aga oluliseks toimetajaks ja tõlkijaks. „Vigade parandus“ märgib tema loomingulises teekonnas perioodi, kus ühiskondlikud ja isiklikud kihistused lõikuvad vaheda iroonia ja tähelepaneliku enesekriitikaga. See kogu jääb kõlama kui osav ja kihiline keeleline konstruktsioon, mis kutsub lugejat ühtaegu mõtlema ja ümber mõtlema.