Stalini päästmine. Roosevelt, Churchill ja Stalin…

Kui Hitler vallutas 1938. aastal Austria, terendas sõda silmapiiril; kui ta 1939. aastal võttis ära need Tšehhoslovakkia osad, mille ta oli Müncheni konverentsil lauale jätnud, näis sõda juba vältimatu. Stalin üritas aega võita N Liidu kaitse tõhustamiseks, kuid pooled ohvitserid olid 1930ndate algupoole puhastustes maha löödud või vangi pandud, ning kui mõned silmatorkavad erandid kõrvale jätta, olid nende asemele pandud mehed täiesti ebakompetentsed. Kui Saksa ja Nõu­kogude väed 1939. aastal Poolasse tungisid, avastasid sakslased, et nende liitlane N Liit jääb neist maha pea kõigi olulisemate näitajate osas, sealhulgas vägede liikumiskiirus, varustuse ja juhtimise kvaliteet ning välja­õpe. Kui Saksa armee mööda Poola steppe edasi kihutas, läbi­des vahel mitukümmend kilomeetrit päevas, siis vene sõdurid istusid põldudel ja teedel ning jõid viina, oodates varustusüksusi, kes pidid neile tooma kütust ja tankide varuosi.
Soomes, kuhu venelased kaks ja pool kuud hiljem sisse tungisid, sai Punaarmee ebakompetentsus veelgi kinnitust. Sõjakäigu esimese kahe kuu kestel tormasid pooliku väljaõppega teismelised venelased pimesi soomlaste kuulipildujate ette, ning tuhanded hukkusid või said haavata. „See oli kõige jubedam vaatepilt, mida olen kunagi näinud,“ kirjutas austraallasest sõjakorrespondent James Aldridge.
Oli selge, et N Liit ei ole võimeline seda sõda võitma. Nõukogude armee varustus ja tase oli alla igasugust arvestust. Üsna kiiresti sai selgeks, et ilma Lääne abita Stalin hakkama ei saa!