Käkimäe kägu ja teisi jutustusi

Käkimäe kägu ja teisi jutustusi on kogumik proosatekste, milles Liiv käsitleb inimeseks olemise piiratust, vaikuse ja looduse vahelist pinget ning mõtisklustest tõukuvat igapäevaelu. Tekstid varieeruvad lakoonilistest pildistustest pikemate sisemonoloogideni. Jutustuste keskmes on sageli lihtsad olukorrad, mille kaudu avaneb tegelase sisemine seisund. Välised sündmused jäävad napiks, tähelepanu on suunatud meeleoludele ja üksiksuse taju eripäradele.

Mitmes loos kujutatakse tegelasi, kes seisavad silmitsi raskesti määratletava rahutuse, igatsuse või vaikuse pingega. Käkimäe motiiv kordub kergelt sümboolsena, viidates inimese katsele mõista midagi endast suuremat, ent samas kättesaamatut. Looduses viibimine, üksindus ja aeglaselt kulgevad hetked loovad ruumi, kus mõtted saavad hääle. Tekstid on keeleliselt napid, kuid kujundid korduvad, andes kogumikule terviklikkuse.

Kogumik sobitub Liivi kogu loomingusse kui katse väljendada sisemist liikumist pealtnäha muutumatus maailmas. Autor ei paku vastuseid, pigem jälgib ta vaevumärgatavat muutust teadvuses.