Ideaalne taies

Juhan Voolaidi „Ideaalne taies“ on irooniline ja vaimukas jutustus kunstist, loomingust ja inimese igikestvast püüdlusest täiuslikkuse poole. Lugu keskendub ühe Tallinna muuseumi kunstiteadlasele, kelle elu pöördub pea peale pärast seda, kui ta satub ootamatult vastutavaks uue, tundmatu ja näiliselt geniaalse taiese üle. Esialgu triviaalsena tunduv juhtum paisub peatselt skandaaliks, mis seob endasse kunstiringkonnad, ajakirjanduse ja rahvusvahelised eksperdid. Kõne all pole enam mitte ainult teose autor või päritolu, vaid ka küsimus, mis üldse teeb kunstist kunsti – ja kas täiuslikkust on võimalik objektiivselt määratleda.

Voolaid läheneb teemale kerge huumori ja groteskse liialduse kaudu, portreteerides kultuuriinimesi ning institutsioone nii lähedalt kui läbi satiirilise prisma. Tekstis põimuvad argine tööelu ja suurte sõnadega kaetud kultuurimaailma rutiin, mille taustal joonistuvad välja inimsuhted, ambitsioonid ja enesepettused. Autor mängib ootuste ja tegelikkuse kontrastiga, pannes lugeja muigama, ent samas küsima, kuivõrd tõsiselt me ise kunsti või oma professionaalset tegevust võtame. Teose tempo on hoogne, keelekasutus ladus ning sündmused arenevad justkui juhuse, aga samas ka paratamatuse loogika järgi.

Juhan Voolaid on eesti kirjanik ja karikaturist, kelle loomingus on kesksel kohal huumor, eluline absurditaju ja satiiriline maailmatunnetus. Tema tekstid on tihti lühikesed ja terava fookusega, haarates mõne igapäevase nähtuse või ühiskondliku ilmingu ning keerates selle kõverpeeglisse. „Ideaalne taies“ on hea näide sellest lähenemisest – see on lugu, mis ei pretendeeri suurusele, kuid esitab vaimuka ja täpse küsimuse: kus jookseb piir kunsti ja elu, tähenduse ja tühjuse vahel? Voolaid ei paku sellele vastust, ent juhatab lugeja sinna, kus küsimus muutub kõige huvitavamaks.