Tseremooniad

Julio Cortázari novellikogu „Tseremooniad“ koondab endasse mitmeid lühijutte, milles tegelikkus ja fantaasia põimuvad tihedaks, sageli häiritust tekitavaks tervikuks. Argielu olukorrad muutuvad järk-järgult nihestatuks, luues maailmu, kus juhuslikud detailid hakkavad elama iseseisvat elu, ning igapäevane loogika kaotab kehtivuse. Cortázari jutustamisviis on teadlikult eksitav, nihkes ja üllatav – tema tegelased avastavad end olukordadest, mille sisu ja tähendus ei pruugi olla ühemõtteliselt mõistetav ei neile ega lugejale. Tseremoonia kui korduv, mõistatuslik tegevusmuster on nendes lugudes kord sümbol, kord meeleolu loov struktuur, mille kaudu avalduvad sügavamad psüühilised ja eksistentsiaalsed pinged.

Kogumiku juttudes on tunda Cortázarile omast mängulisust ja teadvuse piiride kompamist. Näiliselt vähetähtsad episoodid — näiteks telefonikõne, jalutuskäik või korterinaabri jälgimine — avanevad ootamatult kui portaalid teistsugusesse tajumaailma. Aeg ja ruum muutuvad, identiteedid hägustuvad, ning lugu nihkub tunnetuslikule tasandile. Cortázari keel on korraga poeetiline ja täpne, võimaldades luua atmosfääri, milles sürreaalne näib loomulik ning hirm või rahutus sünnib argiste asjade tasases muutumises. Paljudes juttudes on peidus peen sotsiaalne või psühholoogiline kommentaar, kuid see ei suru end kunagi peale, vaid jääb pigem tajutavaks varjundiks.

Julio Cortázar (1914–1984) oli Argentina päritolu kirjanik, keda peetakse üheks Ladina-Ameerika 20. sajandi tähtteoseks. Ta on tuntud oma katsetusliku proosa ja uudsete vormilahenduste poolest, eriti just lühivormis. Teda paelus argireaalsuse haprus ning võimalus seda murda, et paljastada allhoovused, mida harjumuspärane tajukord varjab. „Tseremooniad“ kuulub tema iseloomulike teoste hulka, kus tähtis ei ole mitte loo algus ega lõpp, vaid nihkumine vaatepunktis — selles, kuidas lugeja tajub maailma pärast jutu lõppu.