Kalastaja käsiraamat

„Kalastaja käsiraamat“ on 1970. aastate alguses koostatud mahukas teatmeteos, mis pakub põhjalikku ülevaadet harrastus- ja sportkalapüügist Nõukogude Eestis. Raamat käsitleb kalastamist kui looduses liikumise ja toidu hankimise viisi, ühendades tehnilised teadmised ökoloogilise ja loodustundliku suhtumisega. Teos jaguneb mitmeks sisuliseks osaks: tutvustatakse Eesti vetes leiduvaid kalaliike, käsitletakse nende eluviisi ja sesoonset käitumist, kirjeldatakse püügiviise ja -vahendeid ning antakse nõu, kuidas saaki töödelda ja säilitada. Lugeja leiab sealt ka teavet kalastamise seadusandliku regulatsiooni kohta tolleaegses ühiskonnas.

Raamat käsitleb erinevaid püügimeetodeid alates lihtsatest õngeritvadest kuni keerukamate võrkude ja talipüügivahenditeni. Suurt tähelepanu pööratakse ka isevalmistatud varustusele ja selle hooldusele, mis peegeldab ajastu omapärast praktilist meelt ning nappide vahendite tingimusi. Mitmes peatükis jagatakse soovitusi kalapüügi planeerimiseks vastavalt aastaajale ja veekogule ning antakse näpunäiteid kalade liikumise ja toitumisharjumuste mõistmiseks. Samuti on toodud ohtralt illustratsioone – skeeme, jooniseid ja kalade pilte –, mis aitavad algajal ja kogenumal kalastajal paremini teavet omandada.

Kuigi autoritena on raamatusse koondatud mitme spetsialisti ja praktiku teadmised, jääb teos anonüümseks käsiraamatuks, mis teenis omaaegse lugeja jaoks pigem praktilist eesmärki kui autorikeskset eneseväljendust. „Kalastaja käsiraamat“ oli mitme põlvkonna jaoks oluline teejuht looduses liikumisel ja kohaliku kalanduskultuuri tundmaõppimisel, olles samal ajal ka ajastu tehnilise ja ökoloogilise mõtteviisi peegeldus.