Kalevala lood

Teos koondab Kalevala põhilood lastele mõistetavasse jutustusse. Raamat liigub lihtsa telje järgi: alguses sünnilood ja maailma kujunemine, edasi Väinämöise, Ilmarise ja Lemminkäise teod ning lõpuks Sampo, selle valmistamine ja pärastine rüselemine. Iga peatükk seab ette küsimuse, millele lugu vastab: kust saab laul oma väe, kuidas sepp seab metalli tööle, miks retk Põhjala poole katkevaiks muutub. Tekst ei kuhja kujundeid, vaid hoiab tegevuse selge: sõit, töö, laul, kokkulepe, tagajärg. Laps loeb välja korduse ja rütmi, mis aitab sulandada nimede rohkusest sündmuste jada. Tõlke teeb Asta Põldmäe, pildid joonistab Herald Eelma; kujund loob peatükkide vahele hingamisruumi, nii et lugeja saab peatuda esemete ja toimingute juures – kannel, aer, ahing, alasi –, mille kaudu teod nähtavaks muutuvad.

Raamat seab tähelepanu alla kõne ja teo vahekorra. Väinämöise laul paneb paika piiri, mille ületamiseks on vaja tööd ja mõistmist; Ilmarise sepistamised näitavad, kuidas oskus tekib järk-järgult ning kuidas ebaõnnestumine ei lõpeta tööd, vaid määrab järgmise sammu. Lemminkäise retked annavad mõõdu julgusest, mis ei asenda kokkulepet; Kullervo peatükk toob sisse vastutuse teema, kus tegu saab tagasipöördumatu hoo. Lood ei õigusta jõudu iseenda pärast, vaid osutavad abinõule: sõna paneb paika korra, töö kinnitab korra, kooslus hoiab korra. Raamat ei muuda eepost muinasjutuks, vaid võtab eepose sündmused ja sõnastab need lühikeste stseenidena, milles igal sammul on algus, põhjus ja tagajärg. Nii kujuneb läbiv õpirida: kuulamine, kordamine, nimetamine, tegemine, järeldus.

Martti Haavio on soome rahvaluuleteadlane ja poeet, kelle tööd käsitlevad mütoloogiat ning regilaulu maailma. Tema uurimused teevad nähtavaks tegelase, motiivi ja töövõtte liikumise suulises pärimuses; see taust sobitub hästi siinse ümberjutustuse eesmärgiga. Haavio ei tõsta esile haruldusi, vaid loeb läbi kordused ja pärimusliku loogika, millel Kalevala seisab. Nii kujuneb lastele mõeldud raamatus kahekordne tugi: ühelt poolt lugude sirgjooneline jutustus, teiselt poolt uurija pilk, mis hoiab loos alles teode käigu ja sõna väe. See taust seletab, miks raamat ei püüa kõike ümber luua, vaid laseb eepose rütmil kanda ja hoiab tähelepanu asjadel, mis teevad loo arusaadavaks ja kordatavaks.