Fotograafia eritehnikad

„Fotograafia eritehnikad“ on 1980. aastate lõpul ilmunud eestikeelne käsiraamat, mis keskendub fotograafia spetsiifilisematele võttetele ja tehnilistele lahendustele väljaspool tavapärast pildistamist. Tegemist on põhjaliku ja praktilise teosega, mis mõeldud ennekõike fotograafiaga juba tegelevatele huvilistele, kes soovivad oma teadmisi süvendada ja avastada uusi loomevõimalusi. Raamat käsitleb eri liiki ja otstarbega tehnikaid, sealhulgas makrofotograafiat, ööfotograafiat, mitmekordset säritust, liikumise jäädvustamist, valguse erikäsitlust ja ka tumba- ning pimikutöö spetsiifikat. Iga tehnika puhul tuuakse välja selle rakendamise põhimõtted, vajalik varustus ning samm-sammuline juhis soovitud tulemuse saavutamiseks.

Raamat eristub oma süsteemsuse ja tehnilise detailsuse poolest, kuid on kirjutatud arusaadavalt ning illustreeritud rohkete skeemide ja fotonäidetega. Lisaks pildistamisvõtetele pööratakse tähelepanu ka laboritööle: filmide ilmutamine, suurendamine, fotopaberi valik ning trükitavuse eripärad. Käsitletud on ka tol ajal uuenduslikke tehnikaid nagu infrapunafotograafia ja valikuline toonimine. Autorid – kes jäävad sageli kollektiivse toimetamise varju – lähenesid teemale praktilisest vajadusest ja teadmiste süstematiseerimise soovist, pakkudes nõukogude aja piiratud oludes väärtuslikku teavet, mida mujalt kergesti saada polnud.

„Fotograafia eritehnikad“ on oluline osa eesti fotokultuuri arenguloost, olles oma aja kohta sisukas ja asjatundlik väljaanne, mis toetas harrastusfotograafide professionaalset arengut. Kuigi digitaalne fotograafia on hiljem tehnoloogilise murrangu toonud, on paljud raamatus käsitletavad põhimõtted ja kompositsioonilised võttekohad endiselt rakendatavad. Raamat pakub ajaloolist huvi ka neile, kes tunnevad huvi analoogfotograafia või visuaalkultuuri tehnilise arengu vastu Eestis. See on samavõrd praktiline õpik kui ajastu märk, peegeldades ühe loomeala võimalusi ja piire enne digitaalse pöörete tulekut.