Mullaketraja. Luulet 1978-1979

Leelo Tungla kogu „Mullaketraja. Luulet 1978–1979“ koondab valiku luuletusi, mis peegeldavad autori loomingulist küpsust 1970. aastate lõpus. Teos ei keskendu üksnes isiklikule või intiimsele maailmale, vaid vaatleb elu ka ühiskondliku pilguga, säilitades samas Tungalile omase mängulise keele ja vaimse selguse. Luuletused liiguvad lapsepõlve mälestustest ja argisituatsioonidest laiematesse üldistustesse, kõneldes nii kaduvusest kui ka loovuse haprusest. Raamatu pealkiri „Mullaketraja“ viitab kujundlikult luuletaja rollile – see, kes seob hetkest keele abil midagi ajatut, isegi kui see jääb õrnaks nagu mull.

Valikus on luuletusi, kus kordub looduse motiiv – tuul, lumi, vesi –, ent need ei jää pelgalt taustaks, vaid saavad osaks inimese sisemaailma kõikumistest. Mitmed tekstid on ehitatud dialoogilisele või päevikulaadsele struktuurile, andes edasi justkui hetkekatkeid või mõttekäike, mis pole lõpuni viimistletud, vaid jäävad teadlikult lahtiseks. Selline vorm väljendab autori huvi luule kui protsessi, mitte valmis tulemuse vastu. Samuti on esindatud iroonia ja eneseiroonia, mis toovad tekstidesse kerget distantsi ja võimaldavad autoril end lugejaga võrdsetena kõnetada. Teose tonaalsus on muutlik – melanhoolia kõrval on ruumi ka helgusele ja mängulisusele.

Leelo Tungal on eesti luuletaja, proosakirjanik ja tõlkija, kes on oma loomingus järjepidevalt sidunud isikliku kogemuse laiemate ühiskondlike ja kultuuriliste protsessidega. Tungal on viljelnud nii täiskasvanute- kui ka lastekirjandust, olles tunnustatud oma täpse keelekasutuse ja emotsionaalse tundlikkuse poolest. „Mullaketraja“ kuulub tema varasemasse loomeperioodi, kuid annab aimu sellest kujundikeelest ja sisemisest tasakaalust, mis on jäänud tema kirjutamisele iseloomulikuks ka hiljem. Raamat on väärtuslik pilk ühe olulise loomeperioodi mõttemaailma ja poeetilise vormi otsingutesse.