Kirjutamata memuaare 3. osa. Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil

Lembit Lauri „Kirjutamata memuaare“ kolmas osa jätkab eesti kultuuriloo ja isikliku mälupildi põimumist, keskendudes seekord helisalvestistele talletatud kohtumistele ja vestlustele, mis avavad ühe ajastu inimeste mõtte- ja elulaadi. Tegemist ei ole klassikaliste memuaaridega, vaid pigem dokumentaalsete katkenditega – lühivestluste, meenutuste ja elulooliste peegeldustega, mis on salvestatud helilindile ning saanud hiljem kirjaliku kuju. Tekstid ei allu rangele narratiivsele struktuurile, vaid moodustavad mitmekesise mosaiigi, milles on esindatud nii tuntud kui ka vähem tuntud kultuuriinimesed, nende argised tähelepanekud, naljad ja eluvalemid.

Raamatus on säilinud ajastu atmosfäär – kõnepruugis, mõtlemisviisides ja teemades, mida käsitletakse. Lõigud on sageli katkendlikud, kuid just see fragmentaarsus loob mulje vahetust ja ehedast kroonikat, milles suur ajalugu ja väike inimene eksisteerivad kõrvuti. Lembit Lauri ei püüa kõnelda autoriteetselt, vaid laseb kõlada teiste häältel – ta on siin pigem vahendaja, märkija ja toimetaja. Salvestised, millele tekstid tuginevad, ei ole mitte ainult ajalooline dokument, vaid ka isiklik ja emotsionaalne kogum – inimese hääl oma kaduvuses, ent alles hoitud.

Lembit Lauri (1929–1991) oli eesti ajakirjanik, toimetaja ja kultuuriloolane, kelle huvi keskmes oli inimeste kaudu avanev ajalugu – mitte niivõrd sündmused ise, vaid nende kajad ja tõlgendused eluloos. „Kirjutamata memuaare“ sari on tema mitmekümneaastase töö tulemus, milles kõnelevad ajastud läbi inimeste meenutuste. Kolmas osa jätkab seda joont vaikselt, ent visalt, andes hääle neile, kelle elu ja mõtted muidu ehk kirjasõnas kajamata jääksid. See on raamat kuulamisest, mälust ja vaiksest väärikusest, millega inimesi ja hetki säilitatakse.