Looming 9/2017

Kirjandusajakirja Looming 9/2017 numbris avaldatakse laiahaardeline valik luuletusi, novelle, esseid ja kirjanduskriitikat, pakkudes ajakohast läbilõiget eesti ja tõlkekirjanduse seisust. Luulet esindavad Jouko Vanhaneni värsid, sealhulgas tekst „Kui Kekkonen Nõmmele suusatas“, samuti avaldab oma loomingut (:)kivisildnik, kelle tekstid ühendavad teekonna Tõstamaale kontseptuaalse keelelise mänguga. Kärt Hellerma pakub ühiskondlikke ja isiklikke motiive ühendavaid luuletusi, Veronika Kivisilla paneb lugeja mõtlema argipäeva ja metafüüsika kokkupuutepunktide üle. Esindatud on ka Eda Ahi tsükkel „Stsenaariumid“, Kalle Käsperi ja Ülle Tomingu luuletused ning tõlkepoognana Gábor Zsille looming.

Proosatekstidest paistavad silma Vahur Afanasjevi novell „Pulmad“, mis peegeldab inimestevahelisi pingeid ja soove, ning Mari Saadi essee „Kas me tahtsimegi Eestit?“, mis seob isikliku ajaloo ühiskondliku mäluga. Janika Kronberg esitab portree toimetaja Ms Teikist, Toomas Kall visandab vaimuka variandi sellest, kuidas erinevad eesti kirjanikud oleksid kirjutanud romaani Kevade. Toomas Haug arutleb kuramaaži temaatikal, Sirje Kiin uurib Tuglast Marie Underi luules, Mart Velsker analüüsib lõunaeestikeelse luule käsitlust Henrik Visnapuu ja Artur Adsoni näitel. Ingvar Luhaäär käsitleb laste loomingu tähendust, Toomas Kiho jagab mälestusi August Gailitist.

Arvustuste ja mõtiskluste seas leiab Linnar Priimäe essee kirjanduse ja mittekirjanduse piiride kohta ning Alvar Loogi käsitluse kirjanduse retoorilistest tasanditest. Andrus Kasemaa tekst „Haljak vol. 3“ esitab poeetilise kommentaari, Tiit Aleksejev kirjutab paavstiriiki paigutatud pantvangidraamast. Tiina Ann Kirss lisab ajajoelise ülevaate, meenutatakse Anne Valmast ning Ülev Aaloe mälestust tähistatakse. Kroonikarubriigis võetakse kokku ajakirjanduse ja kirjanduselu sündmused. Kokkuvõttes peegeldab see number Loomingu traditsioonilist mitmekesisust ja keskendumist eesti kirjanduse elava mõtte kajastamisele.