Madame Edwarda

“Madame Edwarda” autor on ise tähelepanu juhtinud oma teose tõsidusele. Siiski näib mulle, et seda on vaja veel rõhutada, arvestades seda kergust, millega tavaliselt suhtutakse suguelu-teemalistesse teostesse. Mitte et ma loodaksin – või kavatseksin – selles midagi muuta. Aga ma nõuan oma eessõna lugejalt, et ta põgusalt järele mõtleks traditsioonilise hoiaku üle mõnu suhtes (mis sugupoolte mängus jõuab hullumeelse intensiivsuseni) ja valu suhtes (mille, tõsi küll, lepitab surm, kuid seda kõigepealt koledamani välja viis). Teatav tingimuste koosseis suunab meid moodustama inimestest (inimkonnast?) pilti, mis on ühtviisi kaugenenud nii äärmisest mõnust kui äärmisest valust: üldlevinud keelud, millest ühed käivad suguelu, teised surma pihta, nii et neist kumbki on moodustanud pühaduse valdkonna, mis sõltub religioonist.