Kui sõjamüra oli vaibunud

„Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused“ on kogumik, mis talletab Teise maailmasõja järgses Saksamaal asunud Geislingeni põgenikelaagris elanud eestlaste laste mälestusi. Teos keskendub perioodile 1945–1950, kui tuhandeid eestlasi, kes olid Nõukogude okupatsiooni eest Lääne-Euroopasse põgenenud, koondati Geislingeni laagrisse ootama võimalikku ümberasumist kolmandatesse riikidesse. Raamat koosneb isiklikest mälestuslugudest, mille on kirja pannud inimesed, kes olid laagri eluajal veel lapsed, ent kelle mälestused kannavad endas ajastu meeleolu, elulist detaili ja kogukondliku mälu tähendust.

Kogumikus kirjeldatakse elu laagris kõigi selle tahkude kaudu – argipäev, kool, mängud, toitlustus, perekondlikud suhted ja igatsus kodumaa järele. Paljud meenutused on kirjutatud soojuse ja huumoriga, teised kajastavad traumeerivaid hetki või hirme tuleviku ees. Kõik lood on seotud ühise kogemusega – juurtetus ja ajutisus, millele püüti anda mingisugune struktuur läbi hariduse, kultuuri ja kogukonnaelu. Lisaks isiklikele lugudele sisaldab raamat ka arhiivifotosid ja dokumentaalmaterjale, mis aitavad taastada visuaalselt laagri olustikku ja tolleaegset eluolu. Tulemuseks on liigutav ja detailiderohke ajaloodokument, mille kaudu avaneb unikaalne vaade eestlaste paguluskogemusele vahetult pärast sõda.

Teose koostamisel on oluline roll kahel autoril: Mai Maddissonil, kes ise kuulus Geislingeni laagri kogukonda, ning ajakirjanikul ja dokumentalistil Priit Vesilinnul, kes on tuntud oma pagulust käsitlevate ajalooliste teoste ja reportaažide poolest. Nende koostöös valminud raamat ei ole pelgalt mälestuste kogumik, vaid hoolikalt kureeritud ajalooportree, mis ühendab isikliku ja kollektiivse mälu. „Kui sõjamüra oli vaibunud“ on väärtuslik panus Eesti lähiajaloo mõtestamisse ning oluline lugemine neile, kes soovivad paremini mõista pagulasteekonna mõju identiteedile, lapsepõlvele ja kogukondlikule kestmisele võõrsil.