Majapidamine

Marilynne Robinsoni romaan „Majapidamine“ on poeetiline ja meditatiivne teos, mis uurib perekonna, kaotuse ja kuuluvuse teemasid läbi kahe õe, Lucille’i ja Ruthie, silmade. Lugu hargneb välja väikeses Ameerika linnakeses nimega Fingerbone, mille järv, raudteesild ja udune maastik loovad kergelt sürreaalse ja melanhoolse tausta. Õed kasvavad üles ilma vanemateta, esmalt vanaema, siis mitmete naissugulaste hoole all, kuni lõpuks hakkab nende eest hoolitsema noor tädi Sylvie, kes naaseb kodulinna pärast aastatepikkust hulkurlust. Sylvie ebatavaline ja piiripealne elustiil seab aga kahtluse alla traditsioonilised pere- ja kodutaju tähendused.

Romaan keskendub eelkõige sisemaailmadele ja tajudele, vähem sündmustele. Robinsoni stiil on kujundlik, aeglane ja tähelepanelik, pühendudes rohkem atmosfääri loomisele kui sihipärase süžee arendamisele. Fingerbone ise saab peaaegu iseseisvaks tegelaseks – paigaks, mis mäletab tragöödiaid ja peegeldab oma elanike sisemisi seisundeid. Õdede teed hakkavad hargnema, kui Lucille püüab leida korrapärast ja sotsiaalselt aktsepteeritud elu, samas kui Ruthie tõmbub aina rohkem Sylvie maailma, kus kodu on midagi voolavat ja ajutist, mitte kindlat ja püsivat. Küsimus sellest, mida tähendab „majapidamine“, kujuneb kogu teose keskseks mõtteliseks sõlmpunktiks.

Marilynne Robinson on Ameerika kirjanik ja esseist, kelle loomingut iseloomustab sügav intellektuaalsus ja religioosne alatoon. „Majapidamine“ oli tema debüütromaan, mille eest ta pälvis rohkelt kriitikute tunnustust, sealhulgas Hemingway preemia. Hiljem sai Robinson tuntuks ka oma Gileadi-romaanide sarjaga, mis kinnistas tema positsiooni ühe silmapaistvama kaasaegse Ameerika autorina. Tema tööd käsitlevad sageli usku, eksistentsiaalset üksindust ja inimliku lahkuse piire ning teevad seda keeles, mis on samal ajal nii lihtne kui ka luuleline.