Lauakõned

Erakordne dokument nii teoloogilisest kui inimlikust vaatepunktist – teos, mis avab reformatsiooni rajaja mõtteid väljaspool ametlikke kirjutisi ja vaidlusi. Need kõnelused, mille Luther pidas oma kodus või sõprade ja üliõpilaste ringis, on üles kirjutatud tema kuulajate poolt ning pakuvad haruldast pilguheitu tema isiklikku kõnepruuki, huumorisse ja argisesse mõtlemisse. Tekstid ühendavad tõsise usu- ja elufilosoofilise arutelu vaba vestluse ja spontaanse mõttevahetusega. Luther räägib oma töödest ja muredest, tõlgendab piiblilugusid, meenutab ajaloosündmusi, mõtiskleb poliitika, abielu ja inimloomuse üle. «Lauakõned» on seetõttu mitte üksnes teoloogiline allikas, vaid ka portree inimesest, kelle mõtted ja temperament olid sama otsekohesed kui tema usuline veendumus.

Kultuurilehe väljaandes on valitud ja tõlgitud väike osa sellest tohutust tekstikogust, mille Lutheri õpilased ja sõbrad 16. sajandil üles märkisid. Tõlkekogu annab aimu tema keele elavusest ja mõtte ulatusest, näidates, kuidas reformatsioon polnud pelgalt kiriklik muutus, vaid ka vaimne ja kultuuriline pöördepunkt. Kõnelustes põimuvad argised tähelepanekud ja teoloogilised järeldused: Lutheri jutt võib alata veinist ja toidust ning lõppeda sügava arutlusega inimese ja Jumala suhte üle. Selline vahetus toon ja kujundlik kõneviis teevad tekstid ligipääsetavaks ka neile, kes ei tunne end teoloogia uurijatena. Lutheri sõnad mõjuvad värskelt ja tänapäevaselt, sest neis kõlab isiklik kogemus ja kõhklus, mille kaudu avaldub tema inimlik mõõde – kahtlemine, naljatlemine, ja samas sügav usk tõe otsimise vajalikkusse.

Martin Luther (1483–1546) oli saksa teoloog, reformatsiooni liikumise algataja ja uue ajastu üks olulisemaid vaimseid kujusid. Tema tegevus Wittenbergis, sealhulgas 1517. aastal avaldatud 95 teesi, pani aluse protestantliku teoloogia kujunemisele ja muutis pöördumatult Euroopa usulist ja kultuurilist maastikku. Luther oli lisaks usureformaatorile ka viljakas tõlkija ja kirjanik – tema saksakeelne Piibli tõlge mõjutas tugevalt saksa kirjakeele arengut. «Lauakõned» on tema hilisema elu üks inimlikumaid ja vahetumaid peegeldusi, näidates teda õpetaja ja sõbrana, mitte üksnes vaimuliku liidrina. Nendes vestlustes saab nähtavaks Lutheri mõtteviisi mitmetahulisus: sügav usk ühendub teravmeelsuse, julguse ja inimliku soojusega, mis on hoidnud tema sõnad elavana ka pool aastatuhandet hiljem.