Ilmakaared. Luuletusi 1962-1967

Mats Traadi kogu „Ilmakaared. Luuletusi 1962–1967“ koondab viie aasta jooksul kirjutatud luuletused, mis peegeldavad autori varasema loomeperioodi otsinguid, kujunemist ja püsivalt olulisi temaatilisi suundi. Kogus põimuvad maaelu kogemus, eksistentsiaalsed küsimused ja rahulik vaatluslaad, mis on Traadile iseloomulik ka hilisemas loomingus. Luuletused on tugevalt seotud looduse ja paigatundega, kuid neis leidub ka sotsiaalseid ja ajaloolisi allhoovusi. Ilmakaared kui pealkiri viitab ruumilisele ja sisemisele orienteerumisele: inimene otsib oma kohta maailmas nii geograafilises kui ka vaimses tähenduses.

Kogu stiil on selge ja kujunditelt vaoshoitud, vältides liigset emotsionaalsust või keelelist eksootikat. Traadi luule ei tõuka endast eemale, vaid kutsub kuulama ja kaasa mõtlema, otsima allteksti ja sõnadevahelisi pingevälju. Paljud tekstid on seotud kindlate paikadega, maalides Eesti maastikke, taluelu, looduse rütme ja vaikset kulgu, mille sees inimene tunnetab aja möödumist ja enda rolli selle sees. Autori pilk on kaine, kuid mitte ükskõikne – ta jälgib elu kulgu kõrvaltvaatajana, ent samas osaleb selles sügava sisemise kohaloluga. Mõned luuletused puudutavad ka linnaelu ja ajastutunnetust, kuid valdavalt jääb fookus rahulikule, maalähedasele maailmale.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja näitekirjanik, kelle loomingus on oluline koht maa ja talupojaidentiteedi kujutamisel. Ta alustas luuletajana 1960. aastatel, kuuludes uue põlvkonna realistlike ja elulähedaste autorite hulka. Traadi luulelise käekirja kujundas sügav seotus kodukoha ja põlvnemisega, aga ka ühiskondlik teadlikkus. „Ilmakaared“ on tema esimene ulatuslikum luulekogu, milles hakkavad selgelt välja joonistuma need jooned, mis jäävad määravaks kogu tema loomingus: rahulik rütm, looduslähedus, ajatunnetus ja tagasihoidlik, kuid sisukas sõnakasutus.