Abel Sánchez. Lugu kirest

See esimene eeskujulik Unamuno nivola võiks nagu muudki Unamuno hilised romaanid tunduda skeemina. Muidugi, ongi skeem, kuid pangem tähele: skeem/sümbol, mis tegelikult oma filosoofiaga mässab iseenda, skeemi vastu. Ulatuslik dialoog Unamuno skeemromaanides teenib just seda eesmärki: kõne kui inimese seest johtuv reaalsus, kui inimvaimu elu avaldus vastandub välisele määratlusele, autoripoolsele kirjeldusele, ratsionaalsele skeemile. Unamuno rõhutab oma romaanide assotsiatiivsust, relatiivsust, järelduste tinglikkust. Joaquini (Kaini) — Abeli (Aabeli) loo lahendus võiks sama hästi olla vastupidine, teine: Aabel tapjana, Kain ohvrina. (Sama idee on toonitatud näidendi „Teine" pealkirjas ja kujundis.)
Romaan on kadeduse kui metafüüsilise kire analüüs: kadedus kui ürgtunne, mida ei ajenda puhtfüüsiline või -materiaalne ebavõrdsus; mis on n.-ö. eraomanduse-eelne kirg, samastudes pigem Jumala või armastuse puudumise tajuga. See on süüeelne süü, mis õieti algab Jumalast endast. Sellepärast ei ole Joaquinil (Kainil) elus lunastust — kui väga ta seda ka ei püüaks, ja alles surm toob lohutuse. Unamuno ei räägi mitte ainult inimeste, vaid ka rahvaste kirgedest.