Abel Sánchez. Lugu kirest

Romaan Abel Sánchez. Lugu kirest tõstab esiplaanile kadeduse kui inimese elu korraldava jõu. Lugu lähtub Piibli Kaini ja Aabeli motiivist, kuid toob selle üle nüüdisaegsesse keskkonda: arst Joaquin elab lapsepõlvesõbra Abeli varjus, kelle maalijaanne, tuntus ja perekonnaelu näivad tema silmis pideva võrdlusalusena. Joaquin peab ennast arukamaks ja väärikamaks, kuid ei talu mõtet, et maailm eelistab Abelit. Sellest tekib aastakümneid kestev sisemine võitlus, kus sõprus, armastus ja ametialane püüdlus on allutatud ühele kinnisideele – tõestada, et tema elu ei ole teise kõrval teisejärguline.

Teos on üles ehitatud kui hiljem leitud ülestähenduste ahel, mis avab Joaquini vaatenurga ja laseb lugejal jälgida, kuidas kadedus kujuneb tema ainsa tõelise kire allikaks. Mälestused lapsepõlvest, õpingutest ja perekonnast põimuvad arutlustega loomingu, usu ja rahvuse üle. Abel esindab loovat elujaatust, Joaquin analüüsivat mõistust, kuid nende vastasseis ei lahene mõistliku kokkuleppega; igas saavutuses näeb Joaquin vaid kinnitust, et ta ei ole jõudnud sinna, kus võiks olla. Romaan kasutab vormi, mida autor nimetas nivolaks: sündmustik on napp, põhirõhk on sisekõnel, vaidlusel iseenda ja Jumalaga ning küsimusel, kas inimene suudab vabastada end kirest, mille on ise valinud.

Miguel de Unamuno oli hispaania kirjanik ja filosoof, kelle loomingus põimuvad kirjandus ja mõttelugu. Ta kuulub nii nimetatud 98. aasta põlvkonda, mis otsis Hispaania identiteeti ja tulevikku pärast rahvuslikke vapustusi. Unamunot huvitab eelkõige inimese sisemine vastuolu: mõistuse ja usu, vabaduse ja paratamatuse, eluinstinkti ja surmateadlikkuse pinge. Abel Sánchez kuulub tema tuntumate romaanide hulka ning koondab mitut talle omast joont – Piibli ainese uueks tõlgendamise, eksistentsiaalse kõhkluse ja nappide, ent tihedate dialoogide kasutamise. Nii saab raamatust korraga lugemiselamus ja filosoofiline juhtumiuuring selle kohta, mida tähendab elada aastakümneid teise inimese mõõdupuu järgi.