Tõde Eestist, Lätist ja Leedust

„Tõde Eestist, Lätist ja Leedust“ on Mika Waltari teos, mis ilmus esmakordselt 1941. aastal Rootsis pseudonüümi Nauticus all. Tegemist on kirjutisega, mis peegeldab Balti riikide traagilist saatust Teise maailmasõja keerises, eeskätt ajavahemikul 1939. aasta sügisest kuni 1940. aasta suveni. Waltari käsitleb nii poliitilisi kui ka ühiskondlikke olusid, keskendudes eeskätt sellele, kuidas Eesti, Läti ja Leedu sattusid Nõukogude Liidu surve alla ning milliseid muutusi see kaasa tõi. Raamat ilmus ajal, mil autor töötas Soome Riigi Teabeteenistuses propagandatööl, mistõttu tugineb see osaliselt ka toona kättesaadavatele luureandmetele ja dokumentidele.

Teos on oma tonaalsuselt kriitiline ja kohati sarkastiline, kajastades nii Baltimaade poliitilist ebakindlust kui ka kohalike elanike olukorda pärast annekteerimist. Waltari ei paku pelgalt üldist ülevaadet, vaid toob sisse värvikaid kirjeldusi ja pealtnägijate tunnistusi, mis annavad tekstile erilise kaalu. Kuna teos ilmus kiiresti pärast kirjeldatud sündmusi, on see ühtaegu ajastudokument ja poliitiline pamflett, mis väljendab Soome vaatenurka Balti riikide saatusest. Hiljem on seda peetud haruldaseks allikaks, mis pakub väärtuslikku lisamaterjali toonaste sündmuste mõistmiseks ning mille kollektsionäärid on hinnanud rariteediks.

Mika Waltari (1908–1979) on üks tuntumaid soome kirjanikke, kelle looming katab väga laia spektrit alates poeetilistest algustest kuni suurte ajalooliste romaanideni, nagu „Sinuhe egiptlane“. Teise maailmasõja ajal tegutses ta ajakirjanikuna ja kirjutas ka poliitilisi tekste, sealhulgas kõnealuse brošüüri Balti riikide kohta. Hiljem keskendus Waltari pigem ilukirjandusele, olles viljakas romaanikirjanik ja esseist, kes tõi soome kirjanduse rahvusvahelisele areenile. „Tõde Eestist, Lätist ja Leedust“ on tema loomingus erandlik poliitiline kirjutis, mis seostub tugevalt ajastu sündmustega ja avab tema tegevuse vähem tuntud külje.