Max Havelaar

„Olen tihti kuulnud poeetide naisi kurtmas, ja tõepoolest, et oma raske osa elus lõpuni väärikalt täita, pole ainuski inimlik väärtus neile paljuks. Ka haruldasim väärtuste komplekt oleks sel juhul vaid elumiinimumiks ega jätkuks sellest igakord ühiseks õnneks. Te peate ikka ja alati sisse laskma muusa, ka oma intiimsesse majapidamisse, oma embuses varju andma poeedile, oma mehele, põetama teda, kui ta teie juurde naaseb, purustatud oma ülesannete luhtumisest, teda targalt valvama, kui ta taas lendu tõuseb oma kimääri järele… näete, säärane on tavaliselt elu, mida peab elama poeedi naine. Jah, aga siis järgneb kompensatsioonipeatükk, tuleb loorberite hetk, loorberite, mis poeedi vaim hardalt oma legitiimse armastuse naise jalge ette asetab, Antigone-taolise naise ette, kes teda teenib otsekui pimeda ränduri seltsiline ja juht. Sest, ei maksa end petta lasta, peaaegu kõik Homerose lapsed on enam-vähem pimedad, igaüks omamoodi; tõsi, nad näevad küll asju, mis meil nägemata jäävad, nende pilk suundub kõrgemale ja tungib sügavamale kui meie oma, kuid nad ei märkaks poisipõngerjatki otse enda ees tee peal ning komistaksid ka kõige pisema kivi otsa ja lööksid oma nina ära, kui nad toetuseta peaksid sammuma läbi proosalise oru, kus pesitseb tegelik elu.“

Henri de Pène